Illuka Vald Illuka Kool Kurtna Noortekeskus
 
Illuka Kool

Illuka lasteaed-põhikool

Teksti suurus: a a a

Mõis

Mõisakompleks läbi ajaloo ja hetkeolukord
 
Jõhvi kihelkonda on ürikuis mainitud esmakordselt 1354. aastal. Illuka külast pärinevad esimesed teated 1424. aastast ning küla tolleaegne nimetus oli Soomevere (ka Samover, Somover).
Mõisate rajaminealgas Jõhvi kihelkonnas juba õige pea peale maa vallutamist Saksa-taani sissetungijate poolt. Allikaliselt on siin enne Liivi sõda kindlaks tehtud 12 mõisa, millele lisaks arvatakse eksisteerivat lisaks veel 3-4 mõisa.
Liivi sõda (1558-1583)põhjustas asustuses mitmeid olulisi muutusi. Eriti laastavalt mõjusid lahingud Rootsi ja Vene vägede vahel. Sõjakäikude tagajärjel kannatasid eelkõige suurte teede äärsed külad ja mõisad, millest paljud jäid tühjaks.
Rootsi võimu perioodil – 17. sajandil sai mõisate rajamine uuesti hoogu, kuna Rootsi valitsejad läänistasid heldelt maid. Sellesse sajandisse langeb ka Illuka mõisa moodustamine, mida esmakordselt mainitakse kirjalikes allikates 1657. aastal.
1657. aastal Jõhvi mõisast eraldatud Illuka (Illuck) mõis on läbi mitme sajandi kuulunud erinevatele omanikele. Illuka mõisa esimesed omanikud ning asutajad olid pärit Lodede aadlisuguvõsa Kukruse liinist. Gerthard Lode nimetas mõisakompleksi saksapäraselt Illuck – nimi tuleneb arvatavasti põhja-eesti murdesõnast ill, illu, mis tähendab küpset rabamurakat.
Illuka mõisa ajalugu on eri ajaperioodidel olnud tihedalt seotud mitme teise läheduses asuva mõisatega – Kurtna, Ohakvere ning mõnevõrra kaugemale jääva Jõhviga. Vaadeldavast mõisategrupist noorim ongi Illuka. Mõisamajanduse arengu katkestasid 17.sajandi lõpu ja 18.sajandi alguse keerulised sündmused. Kihelkond sai tugevasti kannatada 1695-1697. aastatel maad tabanud suures näljahädas. Vaevalt toibunud, sattusid elanikud 1700. aastal alanud Põhjasõja keerisesse. Piiriäärse asendi tõttu oli Ida-Virumaa just sõja esimestel aastatel ägedate võitluste tallermaaks. Veelgi rohkem hävitas inimesi 1710. aastal puhkenud katkuepideemia.
Kulus aastakümneid enne kui külade ja mõisate rahvaarv saavutas endise taseme. Suhteliselt vähe asus tühjaks jäänud aladele soome ja rootsi päritoluga uusasukaid, palju oli aga luterlaste kõrvale ilmunud vene talupoegi, sealhulgas ka Illuka mõisa. Nimetatud protsess andis tugeva tõuke vene-õigeusu intensiivsemale levikule. Juba 1738. a. teatakse vene-õigeusu kabeli või väikese kiriku eksisteerimisest Kuremäel ning õige pea algas võitlus usulise prioriteedi pärast luterlaste ning õigeusklike vahel.
 Mõisamajanduse areng, mis oli pidurdunud sõja aastatel, hakkas alles 18.sjandi keskpaigus uuesti intensiivistuma.Murranguliseks Eesti mõisate majanduselus saab aga 18.sajandi teine pool – laienes külvipind, arenes viinapõletamine ning karjamajandus.
18. sajandi viimast veerandit iseloomustab majanduse areng, mis tingis rohkete kõrvalhoonete ehitamist, esinduslikumaks muutusid härrastemajad, rohkem tähelepanu pöörati pargikujundusele.
Nii maa suuruse kui ka inimeste arvu poolest võib Illukat pidada väikeseks mõisaks.Illuka mõis oli 18. sajandi esimesel ja 19.sajandi esimesel poolel pidavalt panditud ning puudus ühe aadlisuguvõsa pidev valitsemine. Seetõttu on ka mõistetav, miks mõisas polnud aadlile sobivat eluaset koos traditsiooniliste kõrvalhoonetega – aitade, tallide, tõllakuuride, kasvuhoonete ja muude hoonetega.
1818. aastal märgiti Ohakvere ja Illuka omanikuna kapten Bernhard von Rehbinderit, kes pandilepingu alusel sai need juba 1790. aastal Catharina von Eckermannilt.
Mõisa arengu ning ka hoonestuse seisukohalt sai tähelepanuväärsemaks ajajärk 19. sajandi keskpaigast alates, mil Illuka läks Dieckhoffide suguvõsa valdusesse.Karoline Dieckhoff (sünd. von Bellingshausen) pärandas päranduslepingu alusel mõisa 1882. aastal oma poegadele Oscarile ja Eduardile. Nende valitsusaega langes mõisamaja ehitamine. Mõisasüdamest umbes 4,5 km kaugusel asuv Kuremäe kuulus Illuka mõisale.
Põhiliselt Oscar Dieckhoffi poolt kujundatigi mõis üsna keskmiste näitajatega majapidamiseks ning rajati ka hoonestus – küllalt esindusliku härrastemaja ning vajalike kõrvalhoonetega.
Sajandi lõpukümnetel asusid mõisamajapidamised valdavalt kapitalistlike kaubalis-rahaliste suhete mõjusfääri. Mõnevõrra aeglaselt kui näiteks Lõuna-Eestis, toimus Illukal talude väljaostmine ning suur osa jäigi välja ostmata, mille eest mõisale tasuti renti. Peale rendi sai Illuka mõis rahalisi sissetulekuid ka mitmesuguste mõisa saaduste turustamisest. Mõnevõrra kasvatati rukist just Iisaku-Illuka vallseljaku külades ning vähesel määral müüs rukist ka Illuka mõis.
18. sajandil alustati karjamajanduse arendamisega.18. sajandi algul pidasid Illuka mõisa alla jäävad suuremad talud juba samuti 8-12 pealist veisekarja. Mõisas oli sel ajal puhtatõuline angleri piimakari – lüpsilehmi 50-60 ringis, lisaks pullid, mullikad ja vasikad. Tööhobuseid oli 28-30. Piima töötlemiseks oli mõisas meierei. Ehkki mõisas puudusid suuremad tööstuslikud ettevõtmised, elas mõisasüdamikus 13 mõisateenijat – valitseja, aidamees, kubjas, aednik, tallimees, sepp, kutsar, öövaht, valvur, karjamees, meier, kaks metsavahti, lisaks veel aastasulased, karjanaised jt. Nende majutamiseks oli rajatud mitu töölistemaja.
Et Dieckhoffid olid kõik vanapoisid ja järeltulijaid neil ei olnud, müüsid nad mõisa 1912. aastal parun Claus von Nottbeckile, kes omakorda müüs mõisa 1921. aastal riigile. Parun ise lahkus Saksamaale ja asus mõisa eest saadud rahaga Saku õlletehase osanikuks. Alates 1921. aastast asub mõisa peahoones Illuka Kool.