Illuka Vald Illuka Kool Kurtna Noortekeskus
 
Illuka Vald
Teksti suurus: a a a

Uudised

Tõnu Linderi varjatud hobi

13.märts 2017

Oleme oma kunsti eksponeerimise pindadele püüdnud leida ikka selliseid andeid, keda nii-öelda eliitkunstnike ridadesse ei loeta, kuid nende loodud kunst ei jää millegi poolest alla tunnustatud galeriides esitletavatele teostele.



Eks nagu ilu, on ka kunsti tajumine vaataja silmades ja meeltes ning sageli tõstaks tava-näitusekülastaja just hobikunstniku tööd professionaalide omast kõrgemale – need on kaunid ja arusaadavad.  

 

Meeldiva üllatusena jõudis minuni info meie oma kodukandi hobikunstnikust. Paljud teavad ja tunnevat Tõnu Linderit kui metsa- ja muusikameest, kuid vähesed teavad seda, et ta ka maalib. Ja väga hästi maalib.

Tõnu on 55-aastane, sündinud Narvas ja põhikooli hariduse omandanud Tartus, kuid elutee tõi ta peale ajateenistust esivanemate kodukohta Illuka maile. Emapoolsed juured viivad küll Puhatu kanti, kuid Tõnu elu on kulgenud Kurtna ja Konsu ümbruses.

 

Peale põhikooli lõpetamist Tartu 7. Keskkoolis (praegune Karlova Kool) läks Tõnu esialgu Tallinna Tehnikakooli nr 2 kinomehaanikuks õppima, kuid et hing kiskus ikka metsa poole, seadis hiljem sammud hoopis Luua metsanduskooli ja omandas seal metsatehniku kutse. Esimeseks erialaseks töökohaks sai aastateks Ahtme Metskond. Tänasel päeval teenib ta leiba vanglaametnikuna Viru Vanglas.

 

Kuidas Tõnus aga kunstihuvi tärkas? No kõigepealt, Tartus koolis käies õppis ta kunstikallakuga klassis ja joonistada on talle alati meeldinud. Klõps aga käis ära (nagu ta ise ütleb) ja teadlikult kunstiga tegelema hakkas paarikümne aasta eest. Tänaseks on ta maalinud ligi poolsada pilti, suurem osa on läinud kingitusteks ja mõni üksik ka müügiks.

Ka materjalide ja vahendite kasutuse palett on lai. Ta on maalinud lõuendile ja paberile, aga ka vineerile ja (üllatus, üllatus!) vanadele voodilinadele. Neid viimaseid võib isegi lemmikmaterjaliks pidada. Ega aastate eest alustades ju kunstitarbed niiväga kergesti kättesaadavad polnudki, valge voodilinakangas oli käepärast ja seda andis edukalt raamile kinnitada. Ka molbert on mõistagi enda valmistatud.

 

Värvidest on kasutusel nii guašš kui ka akrüül, kuid põhiline on siiski õlivärv ning proovinud on ka pliiatsigraafikat. Kurtna näitusel on väljas ka üks graafiline joonis.

 

Küsimusele kuidas ta maalida eelistab, kas foto ja teise pildi eeskujul või mälu järgi või hoopis `siin ja praegu`- meetodil vaadates otsa maalitavale objektile, vastab Tõnu, et kõige enam meeldib talle teha teise pildi järgi, kuid on ka molbertiga looduses istunud. Enamustel näitusel olevatest töödest on kujutatudki loodust, lilli, linnapilti. Küsin, kas ka inimest on Tõnu maalinud. Vastuseks saan, et tütrest on ta foto järgi portree teinud küll, ent seni on see ka ainsaks jäänud.

 

Tõnu on oma hobi suhtes tagasihoidlikku joont hoidnud. Kes on teadnud, on teadnud, kuid ise pole ta oma annet avalikult eksponeerinud. Eelmisel sügisel oli esimene isiknäitus Iisaku raamatukogus. Nüüd siis teine avalik väljapanek, seekord õnneks kodukandi rahvale.

 

Tõnu töödega saab Kurtna seltsimajas tutvuda veel ka aprillikuus, kuid tema endaga kohtuda ja kaunist hobist rääkida 17. märtsil, kl 16.30. Korraldajad pakuvad jutu kõrvale kringlit, kohvi ja kuuma teed. Kõik huvilised on oodatud.   

Ene Raudar