Illuka Vald Illuka Kool Kurtna Noortekeskus
 
Illuka Vald
Teksti suurus: a a a

Uudised

Filmikohtumine Illuka seminarihoones 24. märtsil

14.märts 2017
Eesti filmi- ja teleauhindade jagamiselt nopiti parima lühifilmi auhind. "Habras maailm" autor Ants Tammik (vasakul) ning produtsent Riho Västrik.

Kell 18.00 vaatame Ants Tammiku dokfilmi „Habras maailm“.



Autor/operaator/monteerija: Ants Tammik

Produtsent: Riho Västrik

Helilooja: Aivar Surva

Helirežissöör: Kauri Lemberg

 

Film valmis 2016.a Matsalu loodusfilmide festivaliks ja valiti selle avafilmiks. Teos pälvis kohe ka filmihindajate tähelepanu ja tunnustuse. Autorit pärjati Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali Noore filmitegija preemiaga – lummava kaameratöö eest ning hiljuti pälvis parima lühifilmi tiitli Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamisel. Filmi helilooja on Aivar Surva (juunior) ning muusika sissemängimisel on osalenud mitmed Ida-Virumaa muusikud. Filmis nähtava kohta saab kohapeal küsimusi esitada ka autoritele endile.

Sisu tutvustuseks: Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu. Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.

 

Arvustus

Kaspar Viilup

"Ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd deep või lihtsalt mingi naljafilm," küsis üks kinosaalist lahkunud mees oma kaaslastelt. Ei kujuta ette, milliste ootustega see inimene kinno astus, kuid midagi oli kahtlemata valesti, sest loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab.

 

Loodusfilm kui selline on filmikunsti mõistes tegelikult pisut vaeslapse seisus. Kui ühest küljest on loodusdokumentaal meeletult töömahukas (pikad võtteperioodid põlvili mudas, ennasthalastav montaaž, keerukas järeltöötlus helidele), siis teisalt jääb tihti just loojutustuse seisukohalt vajaka. Mängima hakkab visuaalne mastaapsus ja pildiilu, mitte tugev sotsiaalne, ökoloogiline, bioloogiline sõnum.

 

Loomulikult, see ei pea alati nii olema, loodusfilmi üheks väärtuseks ongi urbanistlikus džunglis eksinud inimestele näidata pisut loodust, pakkuda võimalust lähedalt (nina vastu ekraani) vaadata puid, põõsaid, loomi, linde. Juba niivõrd lihtne eesmärk on oluline, kuid Ants Tammiku "Habras maailm" jõudis veel palju kaugemale. Noor filmitegija võttis aluseks meeldejäävad ja hingestatud visuaalid ning ehitas nende peale loo, mis lihtsate vastandite keeles puges kiirelt hinge.

 

Üürikese pooltunni jooksul tundsin ma end samamoodi, nagu aastaid tagasi "Barakad" või vaid mõni aeg tagasi "Koyaanisqatsit" vaadates. Dokumentaalfilmide klassikasse kuuluvad teosed, mis hulljulgelt segasid omavahel looduskaadrid, terava sotsiaalkriitika, näriva muusika ning vormisid selle üheks tervikuks, kus iga sekund on dramaturgiliselt läbimõeldud ja ükski kaader ei ole tühine. Elu enda kõiksuses, kus kunstiliste võtetega on kõrg- ja madalpunkte veelgi rõhutatud. Kõike seda muidugi ilma sõnadeta.

 

Ants Tammiku "Habras maailm" kasutas samu võtteid. Filmi keskmes olid soomaastikud, mida Tammik kujutas müstiliste, arusaamatute, isegi unenäolistena. Tema kaadrid soost olid kaunid - paadisõit uduvaiba alla mattunud soosaarekeste vahel või tõusva päikese kiired läbistamas hommikust paksu udu on vaid mõningad näited sellest, mida filmitegija aastaid jahtimas käis. See ilu ei ole aga pinnapealne, Tammiku jaoks ei ole selles maagias üllatust, teda ei kalluta emotsioonid. Me näeme terviklikku ökosüsteemi, mis ei kiirusta kuhugi, vaid võtab rahulikult aega, et mõelda, vaadata, isegi pikutada - langenud puud kallistav karu on kindlasti üks filmi tipphetkedest.

 

Sellele vastandiks asetab Tammik turbakaevandused. Tolmused ja geomeetrilise täpsusega paigutatud tööstused, kus inimesed hapude nägudega päevast päeva rügavad. See on tehiskeskkond, kus aeg on seisma jäänud, tunnid-päevad-aastad ei oma tähtsust. See ajatus, isegi distantseeritus kogu muust maailmast ühendab neid näiliselt täiesti erinevaid keskkondi. Kaks vastandit, mis on sama maailma erinevad poolused. Must ja valge. Õige ja vale.

 

Tegelikult aga ei võta "Habras maailm" mingeid hinnanguid. Vaataja saab mõelda, tõdeda fakti ja leppida sellega, et need mõlemad küljed eksisteerivad paratamatult, sinna pole midagi teha. Üks oma külluslikus rahus, teine peatamatu tempoga.

 

Enda lihtsuses küllalt tugeva loo ning mõjusa visuaali seob kokku Aivar Surva muusika, mis on heas mõttes justkui iseenda paroodia. Turbakaevanduses peksab pioneeritrumm ja kõlab lustlik marss, mis toob muige suule ja näitab filmitegijate mängulusti - üleminek rabasse ei ole aga ootamatu, see kulgeb orgaaniliselt, marsirütmid jäävad vaiksemaks ja võtavad suuna Eesti rahvamuusika poole. Muusika ei ole sealjuures kordagi taustafoon, vaid seisab pidevalt esiplaanil, sellel on loo seisukohalt oluline roll.

 

Eestis on häid filmitegijaid, selles ei ole mingit kahtlust, kuid Ants Tammik tõestas, mida võib saavutada, kui end ühele projektile täielikult pühendada. Eesmärgiks ei pea olema kvantiteet ja universaalsus, antud juhul toimib just mänguline spetsiifika ja täpsus. Film, mis jääb painama ja tuletab end aeg-ajalt meelde.